Raul Meel Itaalias Schios Fogazzaro palees

1. detsembril 2017 16.30 algas Schios Fogazzaro palees Raul Meele nimelise saali inauguratsioon.

Avarasse halli oli kogunenud alguseks sadakond inimest, peagi 200, lõpuks kokku (eri aegadel tulles-minnes) osales inauguratsiooni eri etappidel vast juba 400 inimest.

Kõigepealt kõneles tervituseks ja austamiseks Schio linnapea kohustes aselinnapea kultuuri alal.

Teisena kõneles muuseumi ning biennaali kuraator Valeria Bertezina, seletades ja põhjendades Raul Meele loomingu esitamist Schio kommuunile kuuluva Fogazzaro palee museaalses püsiekspositsioonis.

Inauguratsioonil anti Raul Meelele autunnustusi: Schio linna kõrgeim autasu — pronkskuju „Kangakuduja”; Vicenza UNESCO Klubi auliikme rinnamärk ja vastav diplom. Tund hiljem toimunud biennaali avamisel autasustati Raul Meelt Schio kommuuni eriti selleks kujundatud ruumilise konstruktsiooniga aukirjaga.

Innustava kõnega seletas inauguratsioonipublikule Raul Meele poeesiat ja kunsti Padova ja Vicenza ülikoolide maailmakirjanduse stilistika professor, rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud tõlkija, aktiivne, temperamentselt sõnakas kirjandus- ja kunstikriitik Roberto Nassi.

Raul Meel vastas, lugedes itaalia keeles ette mõneminutilise teksti „Manifest, 2017”. Edasi lugesid Rauli teksti eri inimesed (kes veidi ettevalmistunult, kes päris spontaanselt) eesti, portugali ja hispaania keeles.

Elevust tekitanud kõneperformanssi järel lõikas Raul Meel läbi Itaalia lipu värvides laia siidlindi ukse ees, mille kõrval A4 kullatud pronkstahvel kirjaga: Sale Raul Meel.

See saal koosneb kahest omavahel ühendatud eriti kaunilt proportsioneeritud ruumist, kumbalgi põrandapinda 40 ruutmeetrit: kokku 80 m2.

Seintel raamides ja klaasi taga esitatakse väikest valikut Rauli kuulsamatest trükigraafikapiltidest. Suur digiekraan, kus võib vaadata ETV ja Kumu kunstimuuseumi tehtud filme Raul Meelest. Klaaskuplite all vitriinlaudadel valik Rauli raamatuid; klaaskapis veel palju raamatuid, millest aegajalt kavatsetakse koostada uusi vitriinlaudadel näidatavaid esitusi. Kõiki raamatuid – neid köiteid on kokku ca 230, 53 keeles – võib vaadata-lugeda arvuti digiekraanil.

Mispärast tõsteti Raul Meele raamatud Schios niivõrd esile?

Võimalik vastus tuleb just kui ise enesest esile Schio ajaloost.

Schio asub iidsete kaubateede ristumiskohal keset ala, mis on Itaalia tihedaimalt asustatud, aktiivseim, rikkaim – tuntud tähtsad keskused 50-200 kilomeetri ulatuses autoteid või raudteed mööda: Milaano, Veneetsia, Torino, Verona, Padova, Vicenza, Bologna…

Kui Gutenberg toimetas oma trükimasinaga Saksamaal, siis üsna kohe trükiti raamatuid ka Schios. Nüüdseks on Schio kommuuni omanduses väärikas kogu nn sümboltrükiseid poole tuhande aasta teelt tänapäevani välja, kokku nelikümmend teost. 2016 lisati sinna Raul Meele raamatud, millega ta võitis 3. detsembril 2015 Schio Paper Made biennaali kuldmedali. Just kui usutakse, et Raul Meele looming on sobiv ja suudab edasi viia uhket traditsiooni: nende raamatute näitus järgnes 2015/2016 biennalile Fogazzaro palees; edasi läks see üsna ju eksklusiivne näitus Lõuna-Ameerikasse ja Põhja-Ameerikasse.

Aegade kestel on Schios vilisenud palju Itaalia heeroseid.

Näiteks, Schios tegi teaduskatseid raadio leiutaja, Bologna ülikooli professor Giuglione Marconi.

Schios toimis kuulus poliitik ja tööstur Massimiliano Rossi, kes silmapaistvalt veenvalt-edukalt edendas kapitalismi inimlikku nägu ja ei läinud sellegi poolest pakrotti

1951-1968 anti Schio lähedal Marzottos välja tolleagse Itaalia tähtsaimat auhinda kultuuri ja teaduse alal – The Marzotto Prize: Vittorio Gassmann ja Luchino Visconti (1959), Renato Cutuso ja Felice Casorati (1953), Carlo Carra (1954) ja Ardengo Soffici (1956), Eduardo de Filippo (1956) ja Erwin Piscador (1964), Eugenia Montale ja Alberto Moravia (1959),   Cesare Brandi (1964), Giulio Carlo Argan ja Herbert Read (1962), Will Grohman ja Michel Tapié (1964), Pierre Restany, Norman Ried ja John Russell (1966)…

Schio külje all asub väikelinn Malo, millele toob tuntust ja kuulsust Casablanca Muuseun, kus esitatakse väga hästi eriti rikkalikku kollektsiooni maailma kõige silmapaistvamatest trükigraafikakunsti teostest 1950ndate lõpust 1990ndateni.

Schio trükigraafikakunsti ja autoriraamatute biennaal Paper Made tundub just kui päris-päris täpselt tabavalt kaasaegne, aktuaalselt tänapäevane – ei ole lihtlabaselt viimastel suurtel laatadel valitsenud trende-trendikesi järgiv, ometi ikka ka kuidagi igavikuline-ajatu. Schio kuraator valib, kutsub esinema ca 80 kunstnikku (1-2 teosega) ca 30 riigist; iga kord keskendub ta eriti ühe maa kunstile, kust valib ka biennaali aukunstniku, kes esineb muist mitmekordselt mahukama ekspositsiooniga; aukunstnikust saab kullast aumedali võitja juba ette.

Raul  Meele meelest on tänavune näitus väga hästi valitud ja esitatud. Tänavu on arvukamalt portugali kunstnike teoseid (kaks aastat tagasi olid esil eesti kunstnikud). Seekordne aukunstnik ja kuldmedali võitja Silvestre Pestana (1949, Funchal, Madeira) on rahvusvaheliselt tuntud ühelt poolt elitaarsevõitu, eriliselt tundelt kuidagi (konstruktivistlikult, geomeeriliselt, stereomeetriliselt), ikkagi looduslähedase minimalistliku valguskunstnikuna, keeleliselt ja visuaalselt kujundlikult eriti lakoonilise, nõtke, täpse kompuutripoeedina, aga teisalt ta digigraafika teoste hulgas tõusevad esile puhkavate, reisivate, šoppavate inimkujudega värvilised, rõhutatult horisontaalsed hetke fotojäädvustused & silmatorkavalt hajusate kontuuridega reklaamikujude poeetilised teksti-aistilised pildid, mis paradoksaalselt oma pea-aegu udukujudega just kui loovad ajalist kestmist.