Kalli Kalde Eesti Rahva Muuseumis

KINDALOITS

Olen leidnud inspiratsiooni eesti folkloorist ja rahvakunstist, libahundi lugudest ja kirikinnaste mustritest. Usuti, et kinnastesse kootud maagilised kirjad kannavad endas kaitsvat väge. Hea perenaine riputas lambalauda seinale huntide kaitseks vähemalt ühe kindapaari. Minu piltidel pole keegi ilma kinnasteta jäänud, aga naised on peitnud ennast loomade sisse: ilvesnaine, rebasnaine, šaakalnaine.

Inimese kiskjaks moondumise või moondamise uskumus oli keskajal nii Eestis kui ka mujal maades laialdaselt levinud. Libailveseks võib vene folklooris saada loom, kes on 50 aastat järjest poegi ilmale toonud. Ilvest peetakse slaavi folklooris emaduse võrdkujuks, kuna kaslased hoolitsevad oma poegade eest suure armastusega. Balkani rahvad on tundnud ilvese näoga surmajumalat, kes tuli inimese hinge järele. Muistses Egiptuses oli šaakali peaga Anubis Surnute Maja valitseja. Hiina folklooris on libarebane armumise ja armastuse sümbol, mis kandis endas ka naiselikku erootikat ja pahelisust.

Loomaks muutumine andis vabadustunde, pakkus võimaluse ühineda metsikuga, olla alasti looduses. Loom on väle, tunneb rõõmu liikumisest. Jooksen kui hunt! Lendan kui lind! Ujun kui kala vees! Ka tänapäeva inimene ihkab vahel pääseda sotsiaalse surve eest. Kujutlus metsiku looma sisse pugemisest annab võimaluse puhata igapäevasest tööst, põgeneda kodust, olla üksi looduses, saada tuttavaks oma peidetud ihadega, tunda ühtekuuluvust universumiga.