Marija Marcelionytė-Paliukė "Tuleviku omaksvõtmine"

GÜ galerii 4.–22.08.2025

E–R 12–18

Avamine 4.08 kell 18.00

Igal õhtul magama minnes on justkui kindlustunne, et ärkad hommikul jälle üles. Et homne on olemas. Vahel taban end hetkeks kahtlemast ja jään magama – surema. Mingil põhjusel naeratan siis alati. Ma siiani ei tea, miks.

Mõni nädal tagasi ootasin lennujaama registreerimisjärjekorras. Seal oli palju inimesi Ukraina passidega. Mul oli nende pärast hea meel. Nad tulid puhkuselt tagasi.

Viimased viis aastat on olnud kummalised. Me kõik õpime, selgitame koos. Ühte kindlat lahendust pole. Mõne jaoks on see kõige tulusam aeg. Mõni on lõpuks avastanud elu mõtte.

Viimasel ajal, rohkem kui kunagi varem, palutakse mul rääkida sellest, kuidas me 1990. aastal iseseisvuse saavutasime. Ja võtta vastu õnnitlused, et Leedu noored olid – ja võib-olla on siiani – ÜRO 2024. aasta maailma õnneindeksi kohaselt maailma õnnelikumad!

Sõjapildid arvutiekraanil. Mu silmad otsivad pidevalt tõendeid selle kohta, et elu toimub ka väljaspool sõjapiirkonda. Jään kauemaks varjupaikade mittekangelaslike kaadrite juurde. Lõppude lõpuks on haigena haigust ise palju kergem tunnetada kui teisel, kes on kaugel ja hoolib sinust. Nende kujutlusvõime, varasemad kogemused ja lõpmatu infohulk põimivad kõige süngemaid stsenaariume.

Varjendis valgustab peaaegu igaühe nägu telefoniekraanide valgus. Otsin fotosid inimestest, kes kannavad prille. Need peaksid peegeldama seda, mida inimene sel hetkel internetis sirvib.

Mulle öeldakse, et ma ei saa rindel olla. Isegi mitte haavatute abistamiseks. Ma ei tohiks lihtsalt sekkuda. Enda ja oma poja eest hoolitseda.

Lähen keldrisse. See on minu ateljee. Aknad on soojuse pärast laudadega kinni löödud, mitte sõja pärast. Kogu selle aja olen ma mõõtnud varjupaigas olemise tunnet. Ma tean, et see on väga vale. Ma ei tea kellaaega, kui ma siin olen; päevad segunevad. Lagi on mu pea kohal palju lähemal, seega joonistan alati põlvitades maapinnal.

Lülitan õhukuivati sisse. Iga päev, kui tühjendan vett täis ämbrit, meenub mulle postitus sellest, kuidas inimesed kustutasid oma janu radiaatorivedeliku joomisega.

Kui õnnelik ma olen, et olen õppinud graafikat. Ma ei tea, kuidas ma oleksin suutnud mitte sekkuda, enda eest hoolitseda ilma trükkimiseta, ilma ofordi ja siiditrüki monotoonse foonita. Trükkimise kaudu võin ma unustada.

Midagi võib välja tulla või mitte – hiljem.

Marija Marcelionytė-Paliukė (1977) on Vilniuse Kunstiakadeemia graafikaosakonna professor, sama osakonna vilistlane (2001) ja alates 2007. aastast õppejõud. Tema kunstipraktika hõlmab laia loomevälja, oluline on ka kureerimine. Ta on korraldanud üle 20 isikunäituse ja osalenud arvukatel grupinäitustel Leedus ja välismaal. Tema teosed on pälvinud auhindu ja diplomeid võistlusnäitustel ning kuuluvad Leedu Rahvusliku Kunstimuuseumi, Jyväskylä Kunstimuuseumi (Soome) ja Leedu Rahandusmuuseumi kollektsioonidesse. Tema töid leidub erakogudes Leedus, Eestis, Lätis, Soomes, Saksamaal, Poolas, Hispaanias, Šveitsis, Ameerikas, Jaapanis, Lõuna-Aafrikas ja mujal. 2023. aastal pälvis kunstnik valitsuse kultuuri- ja kunstipreemia.

Näitust rahastavad osaliselt Vilniuse Kunstiakadeemia kunsti- ja teadusprojektide fond ning Nordplus KUNO programm. Eriline tänu Eesti Vabagraafikute Ühendusele võimaluse eest GÜ galeriis näitust korraldada.

Plakati kujundus: Sofija Vareikaitė Liepa